Absint, rahvasuus koirohuviin, on lisaks eripärasele aniisimaitsele tuntud oma helerohelise värvuse poolest – sealt on tulnud ka joogi hüüdnimi roheline haldjas (La Fée Verte). Põnevale värvusele lisaks on absindile maagilist aurat lisanud ka serveerimisrituaalid spetsiaalse lusikaga ning müüdid joogi hallutsinogeense toime kohta. 

Absindi ajalugu algas tõenäoliselt 18. sajandil, mil üks prantsuse arst seda esmalt ravimina tootma ja välja kirjutama hakkas. Ka suurima populaarsuse saavutas absint just prantslaste seas, sealhulgas kirjanike ja kunstnike hulgas, kes joogist müüte lõid. Kuulujutud hallotsinogeensetest mõjudest tingisid lausa absindi keelustamise, millest siiski pärast müütide teaduslikku ümberlükkamist loobuti. 

Absinti tarbitakse harva päris puhtalt – selleks on jook liialt kange. Enamasti segatakse seda vee ja suhkruga, kasutades traditsioonilist serveerimisrituaali. Absindiklaasi valatakse umbes viiendik klaasi mahust absinti. Klaasi peale asetatakse spetsiaalne piluga absindilusikas ja sellele omakorda suhkrutükk. Veekannust hakatakse aeglaselt läbi suhkru tilgutama jääkülma vett, millega kaasneb omapärane efekt: aniisist ja teistest taimedest pärit eeterlikud õlid lahustuvad küll alkoholis, kuid mitte vees, seetõttu vee lisamisel tulevad need lahusest välja ning muudavad joogi välimuse piimvalgeks. Sealjuures tulevad esile ka uued lõhna- ning maitsevarjundid. Maagilist muutust nimetatakse prantsuse sõnaga louche.

Näitan ainukest tulemust

Filtreeri